Mõtlemine põhineb mõistetel – sõnadel ja sümbolitel, mille abil me maailma struktureerime. Mõiste ei ole lihtsalt sõna, vaid tähenduste võrgustik, mis võimaldab osutada kas tajutavatele objektidele või abstraktsetele nähtustele.
Mõtlemise areng seisneb selles, kuidas need mõisted muutuvad ja reorganiseeruvad. Võgotski traditsioonis eristatakse tavamõisteid ja teadusmõisteid.
Tavamõisted osutavad otseselt tajutavatele objektidele (nt „tass“, „koer“). Need on seotud igapäevase kogemusega. Teadusmõisted seevastu ei viita otseselt üksikobjektidele, vaid teistele mõistetele ja süsteemidele (nt „imetaja“, „energia“, „demokraatia“). Need kirjeldavad sageli tajuvälist, süsteemset ja seaduspärast maailma. Teadusmõisteline mõtlemine võimaldab mõelda formaalloogiliselt, analüüsida omaenda mõtlemist ja käsitleda nähtusi süsteemselt.
Veelgi kõrgem tase on süsteemmõisteline mõtlemine – arusaam, millises teadmiste süsteemis mingi mõiste kehtib ning kuidas erinevad süsteemid võivad üksteisega suhestuda. Sama sõna (nt „mets“) võib eri spetsialistidele tähendada erinevaid tähendusvõrgustikke.
Oluline on mõista, et mõiste areng ei toimu automaatselt. Õpilane võib osata mõistet defineerida, kuid mitte kasutada seda uues kontekstis – sel juhul on tegemist pseudomõistega.
Uue teadusmõiste omandamine eeldab sageli varasemate (ja vahel väärade) arusaamade teadvustamist ja pidurdamist.
Näiteks lapse tajukogemus „maa on lame“ võib püsida paralleelselt õpitud teadmisega „maa on kerakujuline“, kui neid ei integreerita.
Mõtlemine on heterogeenne: inimene võib ühes valdkonnas mõelda teadusmõisteliselt, teises aga tavamõisteliselt.
Mõistete areng sõltub nii keskkonnast kui ka kognitiivsest küpsusest ning vajab teadlikku pedagoogilist tuge.
Teadusmõisteline mõtlemine ei ole oluline ainult akadeemilises kontekstis. See võimaldab paremat eneseregulatsiooni (oma mõtete ja tunnete analüüsi) ning autonoomsemat sotsiaalset otsustamist
Seega on mõistete areng otseselt seotud nii õppimise, probleemilahenduse kui ka vaimse heaoluga.
1. Ära eelda, et definitsioon = arusaamine
Kui õpilane oskab mõistet sõnastada, ei tähenda see, et ta seda mõistab.
Küsi:
- Kas ta suudab seda rakendada uues olukorras?
- Kas ta oskab tuua ise näite?
- Kas ta märkab vastuolu tavakogemuse ja teadusliku selgituse vahel?
2. Uuri enne, mida õpilane juba arvab
Uus teadmine ei tule tühjale kohale.
- Kaardista eelteadmised.
- Too väärarusaamad nähtavale.
- Loo teadlik konflikt vana ja uue vahel.
- Ilma vana mõiste pidurdamiseta ei teki uut.
- Miks see nii oluline on?
- Vana mõiste ei kao ise. See jääb konkureerima uuega.
- Kui õpetaja ainult lisab uut infot, tekib: paralleelsed arusaamad.
- Kui õpetaja tekitab teadliku konflikti, toimub skeemi ümberstruktureerimine.
3. Seo abstraktne kogemuslikuga
Teadusmõiste vajab:
- näiteid,
- mudeleid,
- metafoore,
- seost igapäevaeluga.
Kuid samal ajal näita, miks tavakogemus üksi ei piisa.
4. Lase mõistet „läbi seedida“
- Arutelu
- Selgitamine kaaslasele
- Rakendamine eri kontekstides
- Vaidlus ja põhjendamine
Mõiste muutub tööriistaks alles kasutamisel.
5. Arvesta heterogeensusega
Õpilane võib:
- matemaatikas mõelda teadusmõisteliselt,
- ühiskonnaõpetuses jääda tavamõtlemise tasemele.
Mõiste areng on valdkonnaspetsiifiline.
6. Mõtlemise arendamine ei ole iseeneslik
Teadusmõisteline mõtlemine ei arene lihtsalt vanusega. See vajab: teadlikku juhendamist, aega, sügavat arutelu, korduvat seostamist.
7. Õpetaja roll
Õpetaja ei edasta ainult infot. Ta jälgib mõtlemise taset, aitab sõnastada mõisteid, toob esile vastuolusid, juhib refleksiooni, toetab liikumist tavamõistelt teadusmõistele.