Taju ja õppimine

Taju on psüühiline protsess, mille käigus meeleelundite kaudu saadud aistingud seotakse terviklikuks ja tähenduslikuks tajukujundiks. Aistingud iseenesest on toorandmed – valguslained, helilained, puudutus –, kuid tähendus tekib alles siis, kui tajusüsteem need üksiktunnused (nt kuju, värv, liikumine, helikõrgus) organiseerib ja kombineerib tervikuks. Taju ei tööta nagu fotoaparaat, mis salvestab maailma üks-ühele, vaid on tõlgendav protsess: sama sisendit on võimalik tajuda mitmel erineval viisil (nt kahemõttelised kujundid).

Taju on aktiivne: varasemad teadmised, kogemused ja tähelepanu suunavad seda, mida ja kuidas me tajume. Samuti ei toeta teadusuuringud õpistiilide müüti, mille kohaselt õpitakse kõige paremini ühe kindla tajukanali kaudu.

👉 Õppimise seisukohalt on taju fundamentaalne: enne, kui info jõuab mällu ja muutub mõtlemise materjaliks, peab see olema adekvaatselt registreeritud ja organiseeritud. Seega mõjutab tajuprotsess otseselt seda, millise infoga õppija edaspidi töötab.

1. Õppimine algab tajust, mitte mälust

Enne kui õpilane saab midagi mõista või meelde jätta, peab ta:

  • märkama olulist infot,
  • eristama tunnuseid,
  • looma sellest terviku.

Kui see etapp ei toimi, ei saa ka edasine õppimine olla tõhus.

2. Suuna teadlikult tähelepanu olulistele tunnustele

  • Rõhuta visuaalselt olulist (värv, allajoonimine, raamimine).
  • Ütle sõnaselgelt: „Vaata just seda osa.“
  • Õpeta märkama, millised detailid on määravad (nt matemaatikas tehete märgid, lugemisel tähekujud, joonisel olulised kohad, kontuurkaardi mõistmine).

3. Kujunda õppematerjal tajusõbralikuks

Arvesta tajureeglitega:

  • tee oluline kergesti leitavaks,
  • ruumiliselt lähedased elemendid kuuluvad kokku,
  • lihtne struktuur on paremini mõistetav,
  • veidi suurem tekst paremini haaratav jne

Väldi:

  • ülekoormatud slaide, tihedaid tekste, struktureerimata infot
  • liiga palju erinevaid värve,
  • visuaalset müra.

4. Arvesta, et taju on tõlgendav

Õpilased võivad sama teksti või pilti mõista erinevalt.

  • Küsi: „Mida sa siin näed?“
  • Uuri, kuidas õpilane ülesannet tõlgendab.
  • Ära eelda, et kõigi jaoks on „ilmne“ sama asi.

5. Seo uus info varasemate teadmistega

Taju sõltub olemasolevast teadmisest.

  • Aktiveeri eelnevad teadmised enne uue teema alustamist.
  • Too näiteid õpilaste kogemusest.
  • Selgita mõisteid enne keerukate ülesannete andmist.

6. Ära toetu õpistiilide müüdile

  • Ei ole tõendit, et keegi õpib ainult visuaalselt või ainult kuulmise kaudu.
  • Kasuta integreeritud lähenemist: näita, räägi, lase teha.
  • Mitmekesine esitlus toetab tajusüsteemi loomulikku koostööd.

7. Harjutamine teravdab tajuvõimet

  • Süsteemne tähtede,  sümbolite eristamise treening aitab. Samatüübiliste ülesannete treenimine aitab kiiremini näha lahenduskäike. Käänete tabelist leiab kiiremini käände küsimused.
  • Väikeste erinevuste märkamine on õpitav oskus.
  • Varajane ja sihipärane tugi on eriti oluline.

8. Kui õpilane „ei saa aru“, küsi:

  • Kas ta märkas olulist infot?
  • Kas ta eristas õiged tunnused?
  • Kas tema tajukujund kattub sellega, mida mina eeldan?

Kasutatud allikas: Tamm, M. (2017). Taju ja õppimine.K. Aus ja G. Arro (toimetajad), ” Õppimine ja psühholoogia “